Lapsed, aeg ja Sina ise

Artikkel: Buduaar Talv 2011, lk 214-215
Autor: Erle Allas

Detsembri kuus ilmus Buduaaris minu teine artikkel, mille üle veel enam rõõmustan. Teemaks lapsed ja elu nende keskel. Minu sõnum ei ole antud artiklis, et jumala eest ärge saage lapsi, vastupidi, lapsed on maailma suurim rõõm. Minu isiklikust kogemust toon lihtsalt ausalt ja avatult lauale ka teise poole, mis lapse kasvatamisega kaasneb, kuid millest tihti ei räägita. Võibolla on see ainult minu nägemus, siis nii olgugi, kuid igal asjal on kaks poolt, ükskõik mis pidi me ka ei vaataks.
Vahvat lugemist! :)


Lapse saamine, püha abielu, õdusad kodused õhtud sõprade ja pere seltsis on viimase aja trend ning vahest tundub, et muust ei räägitagi, kui et saame lapsi (mitmuses), emapalka, kokkame, naudime aega kodus ja oleme ülepeakaela õnnelikud. See kõik on nii ilus ja nii armas, et vahest tundub ebareaalne selline rahu maa peal. Aga kui ma julgen öelda, et ma seda kõike ei soovi, kas ma olen siis halb ema, halb kaaslane, halb inimene – süüdimõistetud ja ülespoomisele suunatud häbiplekk, ootamas oma lõppu? Kas ma peaksin vabandama, kui see kirjeldatud elu mind pealaest jalatallani ära ei toida ja õnnest õhkama ei pane? Kui ma julgen öelda, et ma tahan mingitel ajahetkedel seda kõike ja siis jälle kõike muud ja kümme korda rohkemgi veel?

Tunnistan, raseduse ajal oli minu pea kohal lausa jumalik roosa paiste, kõik oli lihtsalt nii kuramuse hästi. Esimesed 6 kuud lapsega kodus oli kui taevaõnnistus, mannavaht kus elasin. ELU OLI ILUS! Vaikne ja rahulik laps, soov kodus olla ja oma perele kõike endast anda, vaatasin härdalt oma väikest preilit, valasin pisaraid tema voodi kohal, sest õnn sees oli nii suur. Võimalik, et asi oli hormoonides, sest minu elu on olnud kõike muud kui harmoonia, või äkki oligi vaja, et laseksin kordki elus ennast juhtida millelgi muul, kui mina ise. Ehk olin tol hetkel selle kõikeütleva õnnetunde ka lõpuks ära teeninud.

Aga siis, laps kasvab suuremaks, roomamisest saab kindel kõnd, hääl läheb kõvemaks, jonn niidab kõrvu ja sinu närvid on pingul kui saagi konksu otsa saanud õng. Ilmselt pidin saama mingi põhjusega just sellise hüperaktiivse, liigagi iseteadliku ja ülilärmaka lapse, ju siis on minu ülesanne temaga nüüd toime tulla, varjatud missiooniga mind proovile pannes ja sarvi lihvides. Hoolimata tema pidevast ja valjuhäälsest eriarvamusest, ma jumaldan teda, tema lõputuid monolooge peegli ees, telefoni kõnesid ei-tea-kellega, igaõhtust moeshowd ja kinga paraadi, tema naeratust, tema hellust, kallistusi ja musisid. Ma lihtsalt jumaldan teda, isegi tema jonni!Vastuolu missugune, eks? Kuid kas ma tahan ka teist, kolmandat, neljandat last...tänane kindel vastus on EI, AITÄH, vähemalt mitte praegu ja lähimate aastate jooksul.

Üks minu tuttav pani facebooki pealkirja küsides: „Huvitav, kas naised, kel mitu last veedavad oma nn. vaba aja ainult koristades ja süüa tehes või elavad suures segaduses?”
Mõtlesin selle üle ja tekkis kohe küsimus, aga miks on puudu sellest nimistust variant, et koristavad, teevad süüa, leiavad ka endale aja ja on selle üle siiralt õnnelikud? Sest väga paljud nii elavad ja mina vaatan neid imetlusega, vot on naised! Ise tahtsin sellele küsimusele vastata, et loomulikult elavad suures segaduses, kuid see oleks olnud liialt subjektiivne. See, et minu närvikava ei peaks vastu kahte või kolme üksteise järel kasvavat põngerjat, ei tähenda, et teine seda ei suudaks ja ei tahaks!

Jah, elu laste seltsis on ilus, nii palju naeratusi, nii palju avastada, areneda, armastada. Ma ei ole kunagi oma elus nii palju armastanud, kui viimase paari aasta jooksul, sest see väike inimene on näidanud, mida tegelikult tähendab üldse kedagi armastada, seni ainult arvasin teadvat. Kuid see on asja helgem pool, oleks rumal lasta fantaasia illusioonidel ennast uskuma panna, et nii ongi ja nii jääbki.Lapsesaamise ja kasvatamise juurde käib paratamatult ka mingil hetkel peale pressiv väsimus, vajadus vahelduse, rahuhetkede ja aja järgi iseendale, ajale mida ma nüüd KÜSIMA pean, mida ma enam kunagi niisama lihtsalt võtta ei saa.


Kas ma olen sellepärast halb ema, et ma ei taha 24/7 veeta oma aega lapse seltsis ja tahan ka tööl käija? Kas ma olen sellepärast egoist, et ma tahan aegajalt kodust välja pääseda ja jumala eest mitte rääkida lastest, vaid kõigest muust. Et ma tahan aegajalt ennast ülesse lüüa ja selga panna kaunimad riided ja mitte näha seal shokolaadi plekke, mille sinu armas maiasmokk sinna kogu südamest koos sooja kallistusega maalinud on. Et ma tahan vahest võtta vastu ka sõbrannade telefonikõnesid, teemadel „hei, kui teeks täna väljas ühe veini?” mitte teemal a’la kas su laps käib juba potil. See on AEG, mida vähemalt mina endale aegajalt küsin, kogu õiguse ja õigustuseta. Ja teate mis, peale seda küsitud aega tulen ma koju, võtan oma maailma kallima lapse kaissu, annan kaaslasele musi, nõjatun diivanile ja tunnen ennast paganama hästi! See aeg aitab mul leida, et jah, minu rollid on siin kodus aga minu rollid on ka igalpool mujal, neid on palju ja neile kõigele tuleb võimaluse piires aeg võtta. Ning kui ma täna tunnen, et minu võimsuses pole kasvatada rõõmsalt ja rahulolevalt 2 või enamat last, siis ei hakka ma seda ka tegema. Lihtsalt sellepärast, et lapsel oleks õde või vend kellega kasvada või kulunud arvamuse saatel, et teeks korraga lapsed ära, siis on tehtud! Mind paneb alati see lause hämmastama, mismõttes siis on tehtud...nagu poeskäik või, sõidan sisse - välja, toon kauba koju ja nii ongi, eluks ajaks? Kuid ärge saage valesti, ma ei mõista hukka üht või teist arvamust, kõik on õiged seni, kuni see on sinu soov. Minu soov on täna nii, kellegi teise oma naa ja kui sealjuures mõlemad tunnevad rahulolu ja naeratavad, on kõik omal kohal 

NAINE, kes sind väärtustab, kui sa ise seda ei tee?

Septembri kuu Buduaaris avaldus minu esimene artikkel, mille üle ise kangesti rõõmus olen. Luubi all NAINE ja tema väärtustamine! Kui ma rivistan enda ülesse ja mõtlen, milline neist naistüüpidest olen mina, siis võin ausalt öelda, et ma laveerin...laveerin nende kõigi vahel, alles otsides, kuid teades sihti ;)
Vahvat lugemist!
Autor: Erle Allas


Ikka ja jälle taandub justkui kogu maailma töökus, ilu, hoolivus naiste õlule. Naise õrnadele õlgadele on asetatud vastutusrikas koorem tulla toime igapäevase elu, probleemide, murede ning rõõmudega nii loomulikult ja sujuvalt nagu ta seda teeb. Kõige selle juures jäädes rahulikuks, mõistvaks, sest seda peetakse terve ja tugeva inimese puhul normaalseks ning selliseid naisi ka hinnatakse. Missest et sealsamas on justkui mehe õigus autoroolis vanduda, poe järjekorras kõva häälega kommenteerida kassapidaja aeglust, kergemini endast välja minna, kui soovitud projekt ei saa sobivat lahendust või kui auto sai sihtmärgist liiga kaugele pargitud, kuna lähemale vabu kohti lihtsalt ei olnud. Tähele panemata, et mehe kõrval kannab naine kauniks olemise nimel kõrgeid kontsi, kellele pole mõned meetrid jalavaeva mingi probleem.

Naine on fenomenaalne, kellest on tükike igal pool, ta lihtsalt figureerib kõikjal. Isegi kõige mehisemad teemad on täis naise kujundit, nõuandeid ja soovitusi. Aga ärgem olge siinkohal naiivsed, see ei käi mitte iga naise kohta maailmaruumis. Miks on nii, et ühed naise kujud figureerivad ning saavutavad elus rohkem kui teised, on teistest paremad ning seda sõna otseses mõttes. Me ei räägi aga paremuse all naisterahva kaalust või juuksevärvist, ideaalsest näost või võrgutusoskusest, mitmest kõrgharidusest või paksust rahakotist. Me räägime enese väärtustamisest teadlikult ja ausalt.

Jagaksin naised nelja gruppi oma sisemiste väärtuste ning tugevuse järgi:
Virisejad - kes lihtsalt eksisteerivad, nad võtavad seda mida elu neile annab, väärtustamata ennast erinevates rollides, vastupidi nad näevad igal pool vaid vigu, omades nii palju laiskust ja nii vähe austust iseenda vastu, et seda muuta.
Hallid hiired - kellel on omad unistused, ambitsioonid, mis pole veel väljundit leidnud. Need naised on head sõbrad, kodus toetavad kaaslased, igati keskmised. Neil naistel ei jätku aga julgust, et raamidest välja astuda, kasvõi kordki ennast kõva häälega maksma panna või hommikul riideid selga valides teksapaari asemel kireva kleidi kasuks ostustada, mis kord sai ostetud emotsioonide tuhinas, kuid mida kordagi kantud pole... Nad on hallid hiirekesed, kes kardavad põruda. Aga ma ei ütle midagi paha, on palju naisi kes sellised olla tahavad ja palju mehi kes sellist kaaslast enda kõrvale soovivad. Aga miks need mehed siis ikka salaja selle Erlise naise poole vaatavad...? Ma ei heida ette, küsin lihtsalt, kas oled enda vastu aus?
Lärmakad aktivistid – sellised naised on sõjakad ning lärmakad, neid jagub igale poole, hoolimata sellest, kas nad on oodatud või mitte. Neil on kuhjaga tutvusi eelkõige meesliinides, naisliin tundub nende jaoks huvitav ainult siis kui vastasugupoolt lähedal ei ole. Neil on omad ambitsioonid ja üldjoontes nad saavutavad seda mida tahavad, küsimus on ainult selles, milliste vahenditega ning millist teed pidi.
Eriline naine – õhkab aurat, mida vähesed mõistavad, kuid kõik tahavad tunda. Selline naine on stiilne, rahulik, ambitsioonikas, teadlik oma väärtuses ning soovides, ta oskab öelda ei ning tema seltskond pole kunagi pealetükkiv, vastupidi...Eriline naine ei pea olema piitspeenike või parimates aastates, selline naine võib olla ka vanem daam, sest eneseväärtustamine ei küsi vanust ega supermodelli välimust. Tema pilk peeglisse räägib rahulolust, ta meeldib endale ning ta teab, et sellisena näevad teda ka teised. Sellise naise puhul on eksimused lubatud, sest ta teab, et me kõik oleme inimesed, kes eksivad aegajalt.

Tegelikult tahaksime ju kõik olla need Erilised naised, kes ei pea nuruma, et mees teda armastava pilguga vaataks või paluma tunnustust ja austust lähedaste ja kolleegide seast, sest ta saab seda kõike niigi lihtsalt olles see kes ta on.
Mis teeb naisest Erilise naise:
• Ta teab, et sisemine mina ning mõtted ei pea olema kõigile nähtavad ja teada. Saladuslik loor lisab isikupära, mille uurimine on kütkestav nii sinu enda kaaslasele kui ka võõrastele.
• Positiivsus ja hea aura sinu ümber võidavad igas päevas midagi juurde.Oska naeratada, olla positiivne, heasüdamlik.
• Sea endale eesmärgid, mida saavutada tahad ning hakka nende nimel tööle.On tõestatud, et sügav soov inimese sees hakkab automaatselt töötama selles suunas, et unistusi realiseerida, sest inimene hakkab nägema vahendeid ja võimalusi millega soovitut saavutada. Kurb on muidugi kui sinu sees unistused puuduvad, ilma nendeta pole midagi oodata ega kuhugi arendeda. Unistused ja eesmärgid on hädavajalikud sinule endale kui ka selleks, et olla keegi ja töötada millegi nimel. Lihtsalt elus läbi liuglejad jäävad pika peale igavaks.
• Klatsida on küll tore, kuid igal teol ja jutul on omad tagajärjed. Usu, sind oodatakse seltskonda rohkem, kui sinu klats on heades nootides, mitte täis õelust ja kadedust. Näpuga näitajad väsitavad kiiresti ära.
• Enda kiitmine ja tunnustamine on kiiduväärt ning positiivne, kuid tee seda suuremalt jaolt enda sees. Eneseimetlusel on piirid ning lõppude lõpuks on varjatud eneseimetlus magusam kui sellega kelkimine. Pidev teistest paremaks pidamine viib seltskonna sinu ümber laiali. Ära siis imesta, kui sa ükshetk oma imetlusega üksinda seisad.
• Tunnusta ja kiida! Sinu kallid, lähedased, sõbrad – nad kõik vajavad õlale patsutamist aegajalt. Pole mehe kõrvade jaoks midagi paremat kui tunnustav ja julgustav naine ning parim sõber, kes sind hindab ja kiidab. See mida annad, tuleb ükskord bumerangina sinu juurde tagasi.
• Ole rahulik ning stabiilne. Näägutav naine ei ole müüt, see on kurb tõsiasi. Kaua seda lõputut virinat ikka kuulda tahetakse. Oma tahtmise saamiseks on teised moodused, nt naiselik kavalus, ole loominguline 
• Hoolitse enda eest! Hoolitsetud juuksed, küüned, riided, meik räägivad iseenda eest. Loomulikkus on ilus, jah olen nõus, kuid kahjuks meie Eesti kliima ei toeta seda. Kottis ja mustad silmaalused novemrikuu päeval ei tekita isu, lisab ainult halli värvi juurde ning pidev dress ja toss, see võiks jääda treeningsaali või vabaaja raamidesse.
• Emotsioonid on head! Kõike peaks olema parajalt, see näitab et sa elad ning omad seisukohta.
• Usu iseendasse!

Kes oled sina, kas hall hiir või see Eriline naine?
Kes sa tegelikult olla tahaksid?
Eriliseks naiseks olemise saladus ei ole kulda väärt, see on töö iseendas ja mõttemaailmas.
Ära karda olla see kes sa olla tahaksid, paki maailm lahti sellisena nagu sulle meeldib!

Goals - must be!

Ahjusooja blogi pealkiri Goals – must be, ei ole tekkinud tühjast kohast õhku ahmides, vaid selle taga on minu sisemine arusaam sõnade ja tegude kooskõlast. Eesmärgid kui sellised PEAVAD eksisteerima, et areneda ning liikuda õiges suunas, olgu selleks siis kooli alustamine/lõpetamine, iga hommikune tervisevõimlemine või nt lihtsalt olla parim ükskõik milles, miks mitte, eesmärk ei pea olema ainult ülisuurtes mõõtmetes. Ka iga pisema seatud eesmärgi saavutamine annab jõudu, positiivsust, selle mõnusaima tunde, jess, hakkama sain! On ju öeldud, et ole oma soovidega ettevaatlik, need võivad kogematta täide minna. Ja nii ongi, aga mitte sellepärast, et saatus meie tähemärki üllistavalt soosib või et meie elutee ongi nii kireva ja lahedana ette kirjutatud. See on nii, sest teades oma eesmärke hakkame nägema võimalusi, et soovitut ellu viia. Minu jaoks on kindel siht silme ees kui pikk tee, mille parem ja vasak pool on täis paisatud erinevad vahendeid/inimesi/asju, mõned neist eksitamiseks, mõned edasijõudmiseks. Küsimus, kuidas ära tunda need „õiged”? Usun siiralt, et kui eesmärk on piisavalt tugev, tuleb anda oma sisetundele voli ning pinnale jäävad edasiviivad jõud. Et siis, eesmärgid, eesmärgid, eesmärgid – ilma nendeta lihtsalt liugleksin läbi elu, raiskaksin piiratud aega ning mõtlekisin, igav on...oh õudust!

blogid ja mina - uus kooslus maailmaruumis :)

Minu kokkupuude blogidega tänaseni on olnud suhteliselt väike. Ei ole osanud neid hinnata või olen omanud eeldustega arvamust.
Eesmärke isikliku blogi loomisel on kaks: mulle meeldib kirjutada, ei ma lausa jumaldan kirjutamist. Kuid ma ei taha anda antud blogis ülevaadet oma isiklikust elust, seda tahan hoida siiski iseenda ja oma lähedaste jaoks. Kuid tahan jagada mõtteid, mis tekivad, kui kõnnin hommikul tööle või kui tunnen, et nüüd tahaksin midagi öelda, kommenteerida, kritiseerida, või oh imet kiita ja tunnustada :) Pikaldaselt ja kummaliselt on paika loksunud ka läbi põrumiste tuleviku nägemus, mida tahan teha ja millega tegelda. Osalt haakub see kõik kirjutamisega, et miks mitte teha siis algust siin ja nüüd.
Teine eesmärk on minu pisike näputöö huvi. Mingil ajahetkel kui pisipreili kõhus paisus tekkis vajadus ise oma kätega midagi meisterdada. Kuna olen lootusetu heegeldamise, õmblemise, kudumise peale või õigemini ei jätku mul antud tegevusteks lihtsalt närvi, siis hakkasin meisterdama ise ehteid. Proovisin aasta alguses antud hobist loobuda, arvates et selleks lihtsalt ei jää kooli, töö ja lapse kõrvalt aega, aga näe, eksisin. Jääb ning kui on üks tegevus, mille ajal minu mõistus TERVES mahus puhkab, siis on see just ehete meisterdamine, lisaks puhas nauding ja rõõm sinna otsa. Lisan mõne aja pärast pilte, et tehtut jagada.
Minu ootus - et see blogi ennast mulle tõestaks, või peaksin esmalt tõestama mina ennast blogile..? igaljuhul, et meie koostöö sujuma saaks!

Algaja kingades, ühesõnaga ;)