Artikkel: Buduaar Talv 2011, lk 214-215
Autor: Erle Allas
Detsembri kuus ilmus Buduaaris minu teine artikkel, mille üle veel enam rõõmustan. Teemaks lapsed ja elu nende keskel. Minu sõnum ei ole antud artiklis, et jumala eest ärge saage lapsi, vastupidi, lapsed on maailma suurim rõõm. Minu isiklikust kogemust toon lihtsalt ausalt ja avatult lauale ka teise poole, mis lapse kasvatamisega kaasneb, kuid millest tihti ei räägita. Võibolla on see ainult minu nägemus, siis nii olgugi, kuid igal asjal on kaks poolt, ükskõik mis pidi me ka ei vaataks.
Vahvat lugemist! :)
Lapse saamine, püha abielu, õdusad kodused õhtud sõprade ja pere seltsis on viimase aja trend ning vahest tundub, et muust ei räägitagi, kui et saame lapsi (mitmuses), emapalka, kokkame, naudime aega kodus ja oleme ülepeakaela õnnelikud. See kõik on nii ilus ja nii armas, et vahest tundub ebareaalne selline rahu maa peal. Aga kui ma julgen öelda, et ma seda kõike ei soovi, kas ma olen siis halb ema, halb kaaslane, halb inimene – süüdimõistetud ja ülespoomisele suunatud häbiplekk, ootamas oma lõppu? Kas ma peaksin vabandama, kui see kirjeldatud elu mind pealaest jalatallani ära ei toida ja õnnest õhkama ei pane? Kui ma julgen öelda, et ma tahan mingitel ajahetkedel seda kõike ja siis jälle kõike muud ja kümme korda rohkemgi veel?
Tunnistan, raseduse ajal oli minu pea kohal lausa jumalik roosa paiste, kõik oli lihtsalt nii kuramuse hästi. Esimesed 6 kuud lapsega kodus oli kui taevaõnnistus, mannavaht kus elasin. ELU OLI ILUS! Vaikne ja rahulik laps, soov kodus olla ja oma perele kõike endast anda, vaatasin härdalt oma väikest preilit, valasin pisaraid tema voodi kohal, sest õnn sees oli nii suur. Võimalik, et asi oli hormoonides, sest minu elu on olnud kõike muud kui harmoonia, või äkki oligi vaja, et laseksin kordki elus ennast juhtida millelgi muul, kui mina ise. Ehk olin tol hetkel selle kõikeütleva õnnetunde ka lõpuks ära teeninud.
Aga siis, laps kasvab suuremaks, roomamisest saab kindel kõnd, hääl läheb kõvemaks, jonn niidab kõrvu ja sinu närvid on pingul kui saagi konksu otsa saanud õng. Ilmselt pidin saama mingi põhjusega just sellise hüperaktiivse, liigagi iseteadliku ja ülilärmaka lapse, ju siis on minu ülesanne temaga nüüd toime tulla, varjatud missiooniga mind proovile pannes ja sarvi lihvides. Hoolimata tema pidevast ja valjuhäälsest eriarvamusest, ma jumaldan teda, tema lõputuid monolooge peegli ees, telefoni kõnesid ei-tea-kellega, igaõhtust moeshowd ja kinga paraadi, tema naeratust, tema hellust, kallistusi ja musisid. Ma lihtsalt jumaldan teda, isegi tema jonni!Vastuolu missugune, eks? Kuid kas ma tahan ka teist, kolmandat, neljandat last...tänane kindel vastus on EI, AITÄH, vähemalt mitte praegu ja lähimate aastate jooksul.
Üks minu tuttav pani facebooki pealkirja küsides: „Huvitav, kas naised, kel mitu last veedavad oma nn. vaba aja ainult koristades ja süüa tehes või elavad suures segaduses?”
Mõtlesin selle üle ja tekkis kohe küsimus, aga miks on puudu sellest nimistust variant, et koristavad, teevad süüa, leiavad ka endale aja ja on selle üle siiralt õnnelikud? Sest väga paljud nii elavad ja mina vaatan neid imetlusega, vot on naised! Ise tahtsin sellele küsimusele vastata, et loomulikult elavad suures segaduses, kuid see oleks olnud liialt subjektiivne. See, et minu närvikava ei peaks vastu kahte või kolme üksteise järel kasvavat põngerjat, ei tähenda, et teine seda ei suudaks ja ei tahaks!
Jah, elu laste seltsis on ilus, nii palju naeratusi, nii palju avastada, areneda, armastada. Ma ei ole kunagi oma elus nii palju armastanud, kui viimase paari aasta jooksul, sest see väike inimene on näidanud, mida tegelikult tähendab üldse kedagi armastada, seni ainult arvasin teadvat. Kuid see on asja helgem pool, oleks rumal lasta fantaasia illusioonidel ennast uskuma panna, et nii ongi ja nii jääbki.Lapsesaamise ja kasvatamise juurde käib paratamatult ka mingil hetkel peale pressiv väsimus, vajadus vahelduse, rahuhetkede ja aja järgi iseendale, ajale mida ma nüüd KÜSIMA pean, mida ma enam kunagi niisama lihtsalt võtta ei saa.
Kas ma olen sellepärast halb ema, et ma ei taha 24/7 veeta oma aega lapse seltsis ja tahan ka tööl käija? Kas ma olen sellepärast egoist, et ma tahan aegajalt kodust välja pääseda ja jumala eest mitte rääkida lastest, vaid kõigest muust. Et ma tahan aegajalt ennast ülesse lüüa ja selga panna kaunimad riided ja mitte näha seal shokolaadi plekke, mille sinu armas maiasmokk sinna kogu südamest koos sooja kallistusega maalinud on. Et ma tahan vahest võtta vastu ka sõbrannade telefonikõnesid, teemadel „hei, kui teeks täna väljas ühe veini?” mitte teemal a’la kas su laps käib juba potil. See on AEG, mida vähemalt mina endale aegajalt küsin, kogu õiguse ja õigustuseta. Ja teate mis, peale seda küsitud aega tulen ma koju, võtan oma maailma kallima lapse kaissu, annan kaaslasele musi, nõjatun diivanile ja tunnen ennast paganama hästi! See aeg aitab mul leida, et jah, minu rollid on siin kodus aga minu rollid on ka igalpool mujal, neid on palju ja neile kõigele tuleb võimaluse piires aeg võtta. Ning kui ma täna tunnen, et minu võimsuses pole kasvatada rõõmsalt ja rahulolevalt 2 või enamat last, siis ei hakka ma seda ka tegema. Lihtsalt sellepärast, et lapsel oleks õde või vend kellega kasvada või kulunud arvamuse saatel, et teeks korraga lapsed ära, siis on tehtud! Mind paneb alati see lause hämmastama, mismõttes siis on tehtud...nagu poeskäik või, sõidan sisse - välja, toon kauba koju ja nii ongi, eluks ajaks? Kuid ärge saage valesti, ma ei mõista hukka üht või teist arvamust, kõik on õiged seni, kuni see on sinu soov. Minu soov on täna nii, kellegi teise oma naa ja kui sealjuures mõlemad tunnevad rahulolu ja naeratavad, on kõik omal kohal
