http://naine.postimees.ee/?id=367341
Autor: Erle Allas
Mõni aasta võib teha meie elus tippkiirusel hulljulgeid ringe, teine võib aga anda aega rahulikult ja mõtlikult kulgeda, kirjutab meile lugeja Erle Allas.
Aasta 2010 ei toitnud mind rabavate seikluste, drastiliste muutuste ega ülevoolavate emotsioonidega, kuid toitis minu hinge tervikuna, jagades meelekindlust seal, kus seda vajasin, ning tuues selgust sinna, kus seda ei olnud.
Aasta 2010 oli kui pikk igikestev eine, kus iga suutäis tahtis mulle rääkida oma loo olemusest, eksisteerimisest, suhetest. Iga jagatud lusikatäiega sain kaasa tükikese teadlikkust ja enesekindlust, iga amps korrastas segi paisatud eemärke ja soove ning iga kõhutäis andis võimaluse tunda mõnu hetkedest, mil olukord oli kontrolli all.
Avastasin, et mulle meeldib näljajanusest kaosest kontrollitud täiskõhutunne sootuks enam. See kummaline rahulolu, paljuräägitud hingerahu annab jõudu ning positiivset energiat elu seiklusi, argipäeva mõnusid nautida hoopis teisel tasandil.
Jah, eelmise aasta alguses seatud eesmärgid olid kõrged. Tahtsin palju jõuda ja palju teha. Kuid aja edenedes sai üha enam selgeks, et pea ees lärmakas tormamine püstitatud verstapostide poole ei ole see kõige õigem valik.
Olin seadnud eesmärgid, mille taga seisis lihtsalt vajadus midagi ära teha, keegi olla, kuid seal taga puudus isiklik sisu ja hing, südamesoovid ja hobid. See oli viimane aeg tõmmata hetkeks pidurit.
Ja mulle möödunud aasta taolises võtmes sobis. Selle asemel, et täita püstitatud kõrgeid ootusi iseendale, lasin veskil hetke hoopis puhata ning mõelda, kuidas edasi?
Küsisin, kas igal rabelemisel oli üldse siht või jahvatasin tühja tuult? Arutlesin, kas energia, mida olin aastaid kulutanud veski töökorras hoidmisele, oli ikka õige ressursi kasutamine.
Kas päripäeva tiirlemine on ikka see kõige parem ja ohutum tee… ehk peaksin riskima ja proovima vastupäeva liikumist? Aasta 2010 tahtsin selgust saada toimimise õigsuses ning sel aastal tahan muuta toimimist minule sobivas ning õiges suunas.
Ja siin ma siis seisan, tuttavast ja turvalisest aastast 2010 välja kihutanud ja lukus ukse taga. Natukene ärevil, natukene hirmul, ootusest positiivne, täis usku iseendasse. Aasta 2011 on oma ukse avanud ja ootab mind.
Ta ei ütle mulle, et tule rõõmuga, mul on sinu jaoks palju head varuks. Ta vaikib, nii nagu tulevik ikka meie ees, mis hakkab rääkima alles siis, kui olevik jääb selja taha.
Ning kui ta ühel päeval vaikimise lõpetab ja kokkuvõtteid teeb, siis loodan, et sõnad «eriline», «imetlusväärne», «tubli» on auga välja teenitud.
