Sõltumatus ja iseseisvus

http://naine.postimees.ee/?id=408616
Autor: Erle Allas

Kohtusin ühel kevadpäeval ammuse sõbrannaga. Mind võlus tema juures tol päeval kõik, sära silmis, noorus hinges, karjuv elujanu mis endaga kaasa tõmbas. Olin kindel, et tema ellu on astunud uus armastus. Kadunud oli naine keda aastaid tagasi tundsin, endasse tõmbunud, katkise maailmapildi ja minaga.Midagi suurt ja olulist oli vahepeal juhtunud.

Kuid ta ei rääkinud mulle lugu lahkuminekust ja uue armastuse leidmisest, ega ka muudest elumuutustest, kõik oli nii nagu aastaid tagasi, välja arvatud tema ise.

Ta jutustas mulle hoopis emotsionaalselt loo iseenda leidmisest, sõltumatusest, vabadusest.
Inimene, kes aastaid tagasi ei suutnud positsioneerida iseenda kohta siin maailmas, kes ei väärtustanud ennast ega lasknud seda ka teistel teha, seisis nüüd peegli ees täis rahulolu ja kindlust. Enam ei kõikunud jalge all maa, enam ei närinud hinges teiste arvamus, enam ei kujundanud tema isikut keegi kolmas. Ta tegi seda nüüd ise, temast oli saanud täiuslik tervik ja see vaatepilt oli ilus!

Kuidas sa seda tegid, oli minu maine küsimus, täis siirast uudishimu. Kuid tema vastuse lihtsus oli tuttavalt soe ja armas, see oli selline tõde, mida me kõik hingesopis teame, kuid millele tihti silma vaadata ei julge või ei taha.

Ta ütles, et ühel ajahetkel ei tundnud ta ennast enam lihtsalt ära. Ebakindluse noot sisemuses oli muutunud liiga valjuks. Ta oli lasknud kõik teised oma ellu korraldusi jagama, otsustama. Ning mingil hetkel sai jõud otsa, olla keegi, aga kes, seda ta enam ei teadnudki.

Kõige enam rõhutas ta otsingu teel sõna sõltuvus ning imerohuna sõtuvusest vabanemist. Võime ju mõelda, et sõltuvus tekib ainult kõikvõimalikust tarbimistest, aga et kaaslasest, tema tunnetest, kohalolekust? Hoopis sedalaadi „pahe” oli sõbranna endasse mässinud.

Tema jaoks oli muutunud kaaslane ühelt poolt elujõu allikaks, teiselt poolt selle röövliks, kinnisideeks, meeleheitlikuks vajaduseks. Ta ei teadnud enam, mida tähendab üksinda olla, üksinda areneda, üksinda elu nautida, klammerdumine oli see õige sõna.Ületarbimisest tekkinud võõrutusravi oli ainus võimalik tee paranemiseni.

Ta hakkas päev päeva haaval kaaslasest lahti laskma. Kuid mitte emotsionaalselt valusa lahkuminekuga, vaid tehes seda tema kõrval. Haav vajas parandamist ju piinleja hinges, mitte kelleski teises. Ta püüdis kinnisideelisest kujundist Meie, luua taas kujundid Mina, Sina ja Meie. Vaikselt aga edukalt julges ta lõpuks piiluda üksindusse, leides selles omad võlud. Ta avastas enda jaoks taas hobid, sõbrad/sõbrannad, raamatud, kõik selle mis teda naeratama pani ja õnnelikuks tegi. Ta oli unustanud, mida tähendab tunda hinges vabadust ning kui mesimagusalt see tunne maitses. Ta jõudis arusaamiseni, et iseenda kaotamine suhtes on enesetapp. Armumine, armastus võivad küll hetkeliselt niita jalad, kuid hoidku jumal, et mitte kunagi enam mõistust.

Ta jäi meie kohtumise lõpuni kindlameelseks, et igaühele meist peab jääma omaenda iseseisvus ja sõltumatus. Vaadates teda tol päeval, olin enam kui kindel, et ta teadis millest räägib..

Minu lugu ;)

http://naine.postimees.ee/?id=404267
Autor: Marina Lohk, vanemtoimetaja

Kui paljud arvavad, et kolmekümneselt elu alles algab ja parimad aastad on veel ees, siis meie fotosessiooni võitja, peagi 27. sünnipäeva tähistav Võrumaalt pärit tallinlanna Erle Allas on pigem seda meelt, et igal eal on oma head ja vead ning üleüldse on vanuse teema liialt ületähtsustatud.

«Mida vanemaks saad, seda rohkem on sul oma nägemust, oma pilti olukorrast ja iseendast,» tõdeb Erle. Kuid tegelikult ei muutu tema sõnul 30. eluaasta saabumisega midagi - elu läheb ikka samamoodi edasi.

Kokkuvõttes sõltub kõik Erle sõnul vaid sellest, kuidas inimene ise ennast tunneb. Ka 23selt võib olla eakaaslastest arengus kõvasti ees ja nii mõndagi saavutanud, toob ta näiteks oma õe. Ning 47-aastaselt minna uuesti ülikooli, tundmata end seejuures liiga vanana - jällegi näide samast perest.

Pealegi - kui seada endale eesmärke, mis kindla vanuse saabudes nimekirjas linnukese kirja peaks saama, võib ju selle võrra vaid rohkem elus pettuda.

«Ma vahel naeran, et minu elu on ikka tagurpidi käinud. Kui enamik inimesi lõpetab ära keskkooli, läheb ülikooli, leiab kaaslase, lõpetab ülikooli, kihluvad, naudivad ühist aega, abielluvad, loovad ühise kodu, saavad lapse - see on selline ilus ideaal -, siis minu elu on käinud täiesti teistmoodi, täiesti pilla-palla,» märgib Erle.

Ta on küll lõpetanud ülikooli ning jagab ennast nüüdseks töö ja pere vahel, kuid kindlat telge, mida mööda oma elu seada, pole tal enda sõnul olnud. «Ei ole abielu, ei ole kindlat kohta... ja mida täpselt teha tahan, ei ole olnud algusest peale selge,» räägib ta.

Pangatöötajast kirjaneitsi

Nimelt tudeeris Erle ülikoolis pangandust, kuid sai peagi aru, et pole just kõige õigem inimene numbritega tegelema. Ometi on ta töö siiani seotud just selle valdkonnaga. «Esialgu olin teller, nüüd olen samas ettevõttes olnud kaheksa aastat ja olen ostuspetsialist,» räägib Erle. Kuid selge on see, et noore naise hing ihkab endiselt midagi muud.

«Mida aeg edasi, seda rohkem ma saan aru, millega ma tegelikult tegeleda tahan. Pangandus annab mulle praegu väga, väga hea kogemuse,» ei alahinda ta sugugi praeguseid tööalaseid võimalusi, kuid lisab, et hobiks ja kutsumuseks on hoopis kirjutamine. Ja psühhooloogia. Need on kaks valdkonda, mis Erlet tõeliselt köidavad ning millega ta tulevikus ennast rohkem siduda tahaks.

Aasta-poolteist tagasi läks ta koguni psühholoogiat õppima, kuid see kõrgkool kaotas õnnetuseks akrediteeringu - kuigi teadmised tulid ja jäid, läks aasta aega ja raha mõnes mõttes siiski raisku. Sel sügisel tuli aga Erlel leppida mõttega, et töö ja kaheaastase lapse kõrvalt Tallinnast Tartus koolis käia oleks liig mis liig.

Tütar kauni nimega Liisbet on lasteaiakoha puudumise tõttu seadnud teatud piirid ka normaalsele pereelule - nimelt peab Erle klapitama tööl käimist oma elukaaslasega nii, et üks neist saaks alati lapsega koju jääda, kuna vanavanemad on kõik Tallinnast kaugel.

Täpsemalt tähendab see seda, et naine on neljani tööl ja mees läheb tööle õhtul kella viiest. «Seda me naerame, et isiklik elu puudub, sest üks vaatab ühel ajal last ja teine teisel ajal,» tõdeb Erle. Lootusekiir siiski paistab - kui laps saab sügisest lasteada, saab töögraafikud ümber mängida ning senisest enam nii perena kui kahekesi koos aega veeta.

Nüüd tahaks enda peale ka mõelda!

Kui küsida Erlelt, kuidas lapse tulek perre tema ja elukaaslase omavahelist suhet mõjutas, vastab ta kindlalt, et väga-väga-väga palju.

«Elukaaslane, lapse isa on isarollis super. Ma võin täitsa ausalt öelda - ma ei oskaks paremat isa tahta oma lapsele. Aga see muutis ikka väga palju suhteid, võttis nagu sarvi maha ja rahulikumaks,» lisab Jäära tähtkujus sündinud kirglik ja keevaline Erle.

«Eks lapse järgi peab oma elu seadma - temal on oma soovid, oma tahtmised. Paratamatult sa pead mingil ajahetkel oma soovid hetkeks tagaplaanile lükkama ja mõtlema üldse terviku peale,» selgitab ta.

Kuid nüüd, kui Liisbet on saanud kaheseks, tunneb Erle, et peamiselt pere ja lapse peale mõtlemise järel tahaks lõpuks taas ka enda peale mõelda. Sügisel plaanib ta uuesti ette võtta psühholoogia- või ehk ka ajakirjandusõpingud ning jätkuvalt proovida edasi kirjutamist.

«Muud eesmärgid on nagu igal inimesel, sellised maised. Tahaks suuremat kodu,» räägib Erle. Kuigi perel on praegugi oma korter, jääb see naise sõnul väikese mürgeldaja tõttu paratamatult juba väikeseks.

Lisaks on Erle üles kasvanud Võrumaal looduse keskel ning tahaks lapselegi sama pakkuda. Õnneks on perel olemas kaks suvekodu - üks Võrumaal, teine Saaremaal - ning vähemalt suvi möödub neil ratastel. «Kõik nädalavahetused ja kõik puhkused me oleme linnast väljas.»

Kuid enda elu linna ja maa vahel jagades on pere plaanidesse siginenud ka tõeline dilemma - kuidas edasi? «Tundub, et elukaaslase süda kisub rohkem maale ära ja mina pole veel nõus päris sinna maale minema,» selgitab Erle.

«Siis me otsime vahepealset varianti,» lisab naine, viidates sellele, et tänapäeva suhted toimivad vajadusel ka distantsilt. «Võimalik, et tulevikus nii ongi, et on kaks elukohta. Oleme harjunud iga nädalavahetus sõitma ka, nii et reedel pakime asjad ja pühapäeval tuleme - miks mitte.»

Aeg teineteisele?

Samas on selge see, et praegu jääb pelgalt teineteisele pühendatud aega noortel väheks. «Eks me üritame seda aega leida - tööpäeva lõpus, kui laps magab, siis ikkagi istume maha ja räägime päevajutud ära,» märgib Erle.

«Et kahekesi koos välja minna, seda praegu meil olnud ei ole ja täitsa teadlikult - ilmselt ma olen paras kanaema ka,» arvab naine. «Ma tunnistan ausalt, et kahe aasta jooksul esimest korda me lähme sellel nädalavahetusel ilma lapseta peole - eks see räägib iseenda eest.»

Erle hinnangul peitub põhjus selles, et nii nagu paljud teised emadki, on ta vähemalt siiamaani tundnud, et saab ise oma tütrega kõige paremini hakkama, sest keegi teine ju ometi ei mõistaks kõiki lapse emotsioone!

«Ilmselt ma olen selles väga palju kinni olnud, aga nüüd laps muutub iga päevaga järjest iseseisvamaks,» mõtiskleb Erle, lisades, et kahjuks on vanavanemad mööda Eestit laiali ja seegi seab piirid näiteks kahekesi teatrisse minekule.

Kuid paratamatult tekib sellist elu elades naise sõnul küsimus, kas koos ollaksegi ainult lapse pärast. Nii on plaanis vähemalt suvel kahekesi olemiseks aega võtta. «Laps hakkab resideeruma aeg-ajalt Võrumaal vanavanemate juures,» selgitab Erle.

Teist last ei tahaks ta aga nii pea just iseendale niivõrd vajaliku aja puudumisel - kui enda unistused jääksid lapse tõttu teostamata, tekitaks see kahtlemata rahulolematust.

Ning abielust rääkides jääb Erle napisõnaliseks. Ei ole lapsest saati sellest unistanud, nagu paljud tüdrukud, ega pea seda sugugi nii tähtsaks, nagu paljud tema sõbrannad. «Mis kindlustunne sul selle paberiga tekib?» küsib Erle konkreetselt.

***

Erle Allas võitis meie möödunud aasta lõpus välja kuulutatud lugejamängu, kus professionaalsele fotosessioonile saamiseks tuli kirjutada oma lõppeva aasta kogemustest ja õppetundidest.

Erle meigi tegi Stagecolori jumestuskunstnik Liisi Roht, pildistas Kliff ja Klaus Stuudio fotograaf Aivo Kallas.

Pesumodell Dea Sumin: naudin alasti olemist!

http://www.kroonika.ee/artiklid/44512/pesumodell_dea_sumin__naudin_alasti_olemist_.html
Autor: Erle Allas

«Paljud ajavad segi või panevad ühte patta kunstilise ilu labase pornograafiaga,» ütleb tuntud pesumodell Dea Sumin. Talle pakub alasti olemine naudingut, kunstilist naudingut.
Sa oled avalikkusele tuntud pesumodellina. Su nägu teatakse, samuti sinu keha. Kuidas sa kõige selleni jõudsid?
Jah, ma olen avalikkusele tuntud kui pesumodell, kuid viimasel ajal olen pildil Playboy modellina. Mõni aasta tagasi valiti Pärnus BonBon Lingerie modelli, võtsin üritusest osa ning võitsin selle. Sealt sai alguse ka minu tee modellinduses.

Kas pesumodelliks olemine on sulle hobi või töö?
Hmm... Ma ei saa öelda, et olen pesumodell, pigem olen ikkagi lihtsalt modell, kes ei karda ka akti pildistamist ja maalimist. Minu jaoks on modellindus pigem hobi, kuna argielus olen täiskohaga kontoritöötaja.

Kas sa naudid alasti olemist?
Jah, loomulikult! Ehkki päris nudism ei ole minu jaoks.

Mida modelliks olemine on sulle andnud?
Modelliks olemine on andnud mulle teatud enesekindluse, mida mul eelnevalt ei olnud. Eelkõige aga annab modellindus võimaluse teha midagi, mis mulle meeldib ja rahuldust pakub. Olen noor naine, kelle jaoks aktiivne ja huvitav ajaviit on väga oluline, ning modellindus loob selleks kõik võimalused. Samuti ei saa vähem tähtsaks pidada uusi ja huvitavaid tutvusi ning kontakte, mis võivad tulevikus väga kasulikuks osutuda.

Mis on sinu trumbid naisena?
Trumbid kelle ees? Tegelikult arvan, et erilisi trumpe mul ei ole, tuleb lihtsalt kõikides tegemistes aktiivne olla ning mitte anda järele mugavusele ja laiskusele.

Sinu ümber on kindlasti palju meeste tähelepanu. On see meelitav?
Mis siin salata, meeste tähelepanu on suur. See mõjub igati positiivselt nii enesehinnangule kui ka egole. Kellele naistest ei meeldiks tähelepanu, eks? Minu jaoks on modellindusega kaasnev tähelepanu igati meelitav. Loomulikult on ette tulnud ka ebameeldivat ja tüütut tähelepanu, kuid seda tuleb osata eirata ja sellega toime tulla.

Kas modellindus on kaasa toonud ka seksuaalse alatooniga ettepanekuid meestelt?
Eesti on väga väike ning kui sinu keha on juba korra kusagil alasti olnud, siis see tekitab palju kõneainet ja tähelepanu. Kahju, aga mõned inimesed on tõepoolest endale vale ettekujutuse loonud, et kui sinu keha on avalikult kõigile näha, siis ka vabalt kasutada. Paraku väga paljud ajavad segi või panevad ühte patta kunstilise ilu labase pornograafiaga. Mu jaoks on modellindus siiski ainult ilus kunst ja nii see ka jääb.

On su süda hõivatud?
Jah, minu süda kuulub mu abikaasale.

Kui olulist rolli mängib sinu jaoks suhtes seks?
Abielus olles ei ole see kindlasti prioriteet number üks, aga samas on sellel väga oluline roll, eriti noorena.

Mida pead meeste juures oluliseks?
Mehed peavad olema viisakad, huumorimeelega, sõbralikud…

Mis muudab inimese seksikaks?
Soliidsus ja enesekindlus koos kerge, vaevumärgatava flirtiva käitumise ja selge silmavaatega.

Keda sa imetled ja eeskujuks sead?
Ajaloost Elizabeth I, tänapäevast Heidi Klumi, kellest õhkub professionaalsust, ja samas on tema perele suunatud väärtushinnangud väga kõrged. Eestist kindlasti Tiina Mõis. Ühesõnaga töökad naised!

Milline Euroopa linn võiks olla romantika pealinn?
Standardne vastus oleks Pariis, aga tegelikkuses on palju linnasid, kus arhitektuur ja olustik loovad romantilise õhkkonna. Kindlasti on Tallinna vanalinn üks selliseid kohti, kus jalutamine tekitab romantilise õhustiku.

Mis hoiab sind nii kauni, värske ja energilisena?
Arvan, et mind hoiab kauni ja värskena piisav uni, tervislik toitumine, viibimine looduses, sport ning ennekõike tunne, et mind armastatakse. Suvel ammutan energiat päikesest ning talveperioodidel olen suur saunasõber. Mu laupäeva õhtud on väga sageli sõprade ja sauna päralt. Viimane fotosessioon Võrumaal Saunamaal oli väga põnev kogemus. Koobassaun, suitsusaun, tünnisaun, eesti saun — kõik need saunad sai ise järele proovitud, ja peab tunnistama, et tingimused ja õhkkõnd tõeliseks saunamõnuks olid väga head.

Saunast ja tervisest saunahaldja silmade läbi.

http://www.saunamaa.ee/saunahaldjas
Autor: Erle Allas

Pesumodelli ning Playboy kaanetüdrukuna silma paistnud Dea Sumin (24) on kaunis ja omapärane noor naine. Tema olekust õhkub lihtsus ning siirus, lausa maalähedus, mille võtab kergleva mänglusega üle modellile omane glamuur ja hoiak. Tema oskus kohanduda vastavalt olukorrale on märkimisväärne ning üha enam saab mulle selgeks, et minu ees seisab kass, kes kõnnib omapäi.
Oleme sattunud Lõuna-Eesti kauni looduse keskele Saunamaale, et saada osa talvisest fotosessioonist. Dea ülesandeks on luua saunahaldja kujund, kes oma kauni naiseliku kehaga peab edasi andma idee – ilu ja tervis saunast.
Jaanuari kuu miinuskraadid, lapsepõlve mälestuse suurused lumehanged, valmis meik ja soeng ja nii ta läheb, viskab võtteplatsil ainsaks kehakatteks olnud hommikumanti seljast ja võtab karge lume ning saunade taustal poose nii, nagu ta ei teaks sõna külm.
Selle õhtu külma ja sooja kontrast on võluv. Ühelt poolt kuumaks köetud auravad saunad, teiselt poolt jahutavalt mõnus talveilm. Tänane õhtu ei tähenda Deale aga ainult tööd, ta naudib ka saunamõnusid ürgses koobassaunas, traditsioonilises suitsusaunas, eesti aegses saunas kui ka tänapäevases tünnisaunas. Tahamegi modellist Dea käest uurida, kuidas tema oma tervist hoiab ning milline on tema suhe saunadega.

Kõige pealt soovin uurida sinu tänase fotosessiooni kohta. Sinu ülesandeks oli luua kujund saunahaldjast. Milline on sinu ettekujutus saunahaldjast?
Saunahaldja teemaga puutun kokku esimest korda ja kui aus olla, siis kuni tänaseni ei olnud saunahaldjast kuulnudki. Kuid nii nagu haldjaid ikka kujutan teda ette salapärase ja heatahtlikuna, kes kaitseb ja hoiab. Minu jaoks ongi haldjas üks kaunis kujund mis loob sauna ümber „elu”. Meie esivanemad uskusid erinevaid haldjaid, kummardasid ja tänasid neid. Minu ülesanne oli see kaunis kujund taastada.

Aga nüüd tervise juurde. Kuidas hoiad sina oma tervist, mida sa teed selleks?
Minu tervist hoiab ilmselt kõige enam minu elustiil. Olen noorest saadik tegelenud aktiivselt tantsimisega. Täna seab omad positiivsed „kohustused” perekoer, kes vajab pidevat tähelepanu ja aktiivset ringi liikumist. Võimalikult palju värskes õhus, palju kvaliteetset und, hästi valitud toit ja enesetunne ongi hea. Kui tervis on korras ja enesetunne hea, tuleb ka kõik muu sinu juurde.

Kas usud, et ka saunas peitub tervis?
Kindlasti! Peale sauna on olemine alati kerge ja puhanud, nahk pehme ja värske. Ütleksin, et üks hea ja odav viis ennast tervena hoida. Tegelikult usun, et tervis peidab ennast väga paljus, kõik tegevused peaksid olema kooskõlas meie kehaga. Keha räägib ja annab märku, kui talle midagi vastumeelt on. Tuleb osata teda lihtsalt kuulata ja tähele panna.

Kas sa saad öelda enda kohta, et oled saunainimene?
Jah, mind võib nimetada saunainimeseks. Olen ju maal sündinud ja kasvanud ning laupäevaõhtune saunatraditsioon on mul veres. Kodus on mul saun väga tähtsal kohal, ei möödu praktiliselt ühtegi laupäeva, kus sõbrad ei tule külla, et siis ürg-eestlaslikult korralikus puukerisega saunas käia.

Milliseid saunamüüte oled kuulnud ning kas neist mõningad said ka täna ümber lükatud?
Peamine ekslik arvamus kuni tänaseni oli seotud sauna temperatuuriga. Paljud inimesed käivad saunas suhteliselt kõrgel temperatuuril, arvates et nii on hea, et mida kangem kraad seda parem. Aga nagu täna siingi, võiks õige saunaskäigu temperatuur püsida ainult 70-80 kraadi juures, mis lubab saunalaval olla kauem, säilitab õhu mida hingata ning keha ei „ehmu” tugeva kuumuse juures ära.

Mis meeldis sulle kõige enam suitsusauna juures?
Suitsusauna juures oli vaieldamatult kõige mõnusam ehtne suitsulõhn ja madalad uksed, laed, samuti teadmine, et meie esivanemate elu mööduski paljuski suitsusaunas. Tekkis tunne, nagu oleks ajaloos rändama läinud.

Mis meeldis sulle kõige enam koobassauna juures?
Koobassaun võlus oma ürgsusega, mulla, suitsusegu lõhn ning suhteliselt tugev leil. Omapärane kogemus kindlasti!

Mis meeldis sulle kõige enam tünnisauna juures?
Olen tünnisaunas käinud suvel, kuid talve kogemus oli hoopis midagi muud ja kordi parem. Külm talveilm ja vannisoe aurav kümblustünn, tõeliselt hea kombinatsioon. Sinna olekski võinud jääda

Kas selliseid analoogseid põnevaid projekte on sinu elus veel tulemas?
Jah, kindlasti! Juba sellel suvel saame taas kokku siin Saunamaal, et teha uus fotosessioon, koos koolitusega. Siis on valmis ka uued ja huvitavad saunad, mida katsetada ja proovida. Suvi on ilus aeg ning siis on loodusel hoopis teistsugust ilu pakkuda, et ootan põnevusega.

Tagasivaade aastale 2010

http://naine.postimees.ee/?id=367341
Autor: Erle Allas


Mõni aasta võib teha meie elus tippkiirusel hulljulgeid ringe, teine võib aga anda aega rahulikult ja mõtlikult kulgeda, kirjutab meile lugeja Erle Allas.

Aasta 2010 ei toitnud mind rabavate seikluste, drastiliste muutuste ega ülevoolavate emotsioonidega, kuid toitis minu hinge tervikuna, jagades meelekindlust seal, kus seda vajasin, ning tuues selgust sinna, kus seda ei olnud.

Aasta 2010 oli kui pikk igikestev eine, kus iga suutäis tahtis mulle rääkida oma loo olemusest, eksisteerimisest, suhetest. Iga jagatud lusikatäiega sain kaasa tükikese teadlikkust ja enesekindlust, iga amps korrastas segi paisatud eemärke ja soove ning iga kõhutäis andis võimaluse tunda mõnu hetkedest, mil olukord oli kontrolli all.

Avastasin, et mulle meeldib näljajanusest kaosest kontrollitud täiskõhutunne sootuks enam. See kummaline rahulolu, paljuräägitud hingerahu annab jõudu ning positiivset energiat elu seiklusi, argipäeva mõnusid nautida hoopis teisel tasandil.

Jah, eelmise aasta alguses seatud eesmärgid olid kõrged. Tahtsin palju jõuda ja palju teha. Kuid aja edenedes sai üha enam selgeks, et pea ees lärmakas tormamine püstitatud verstapostide poole ei ole see kõige õigem valik.

Olin seadnud eesmärgid, mille taga seisis lihtsalt vajadus midagi ära teha, keegi olla, kuid seal taga puudus isiklik sisu ja hing, südamesoovid ja hobid. See oli viimane aeg tõmmata hetkeks pidurit.

Ja mulle möödunud aasta taolises võtmes sobis. Selle asemel, et täita püstitatud kõrgeid ootusi iseendale, lasin veskil hetke hoopis puhata ning mõelda, kuidas edasi?

Küsisin, kas igal rabelemisel oli üldse siht või jahvatasin tühja tuult? Arutlesin, kas energia, mida olin aastaid kulutanud veski töökorras hoidmisele, oli ikka õige ressursi kasutamine.

Kas päripäeva tiirlemine on ikka see kõige parem ja ohutum tee… ehk peaksin riskima ja proovima vastupäeva liikumist? Aasta 2010 tahtsin selgust saada toimimise õigsuses ning sel aastal tahan muuta toimimist minule sobivas ning õiges suunas.

Ja siin ma siis seisan, tuttavast ja turvalisest aastast 2010 välja kihutanud ja lukus ukse taga. Natukene ärevil, natukene hirmul, ootusest positiivne, täis usku iseendasse. Aasta 2011 on oma ukse avanud ja ootab mind.

Ta ei ütle mulle, et tule rõõmuga, mul on sinu jaoks palju head varuks. Ta vaikib, nii nagu tulevik ikka meie ees, mis hakkab rääkima alles siis, kui olevik jääb selja taha.

Ning kui ta ühel päeval vaikimise lõpetab ja kokkuvõtteid teeb, siis loodan, et sõnad «eriline», «imetlusväärne», «tubli» on auga välja teenitud.